Templimäng "Avasta Eesti raamatukogusid"

Rahuloluküsitlus Eesti raamatukogudes!

Veel täna ja homme saab hinnata oma viimast raamatukogukülastust. Soovi korral saab lisada, mis meeldis ja mis võiks teisiti olla. Rahulolu küsitlus avaneb SIIN ator" style="clear: both;">

Uusi raamatuid!

Cornelia Travnicek, 37 aastane proosakirjanik, kelle lakooniline sentimentaalsusvaba stiil on "Ketsidest" teinud tänapäeva Austria noortekirjanduse klassika! „Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki.“ „Ketsid“ on noore Austria autori Cornelia Travniceki (1987) debüütromaan, mille peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu. Travnicek on rohkete auhindadega pärjatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Raamatus „Kuidas ise uppumas olles hoolitseda koduse majapidamise eest” tutvustatakse kuut elumuutvat põhimõtet, mis muudavad kardinaalselt suhtumist kodu eest hoolitsemisse. See käsiraamat aitab ilma tegemist ootavate tööde lõputuid nimekirju koostamata toime tulla stressi, süütunde ja üha kasvava musta pesu hunnikuga. KC Davis on kutseline nõustaja ja kahe lapse ema. Teise lapse sünd vallandas temas stressi ja segaduse tsükli. Mida rohkem talle tundus, et ta on kodustes töödes maha jäänud, seda vähem oli motivatsiooni tegutsema asuda. Seitsme kuu vältel ei voltinud ta kokku mitte ühtegi puhtaks pestud riideeset. Üksainus elumuutev teadmine aitas tal tervet mõistust säilitada – mitte sina ei teeni oma kodu, vaid sinu kodu teenib sind. Raamat õpetab, kuidas olla enda vastu lahke ja mitte suhtuda kodutööde tegemisse kui väärtuslikkuse mõõdupuusse, seada majapidamistööde puhul prioriteete, planeerida ülesandeid nii, et neid ei oleks soovi edasi lükata, koristada kiirete tegutsemispuhangute vältel, muuta sassis tuba toimivaks ruumiks, lõpetada endaga häbistavalt ja negatiivselt rääkimine. KC Davise abiga muudad oma kodu taas turvaliseks paigaks. Sellest saab koht, kus puhata isegi siis, kui kõik majapidamistööd ei ole tehtud. Sundimatus ja sisemine rahu tõrjuvad süütunde, enesekriitika ja lõputud kontrollnimekirjad. Neil pole enam kohta sinu elus.

Uus näitus!

Kriisivalmiduse infotund!

https://www.naiskodukaitse.ee/OLE_VALMIS_3680

Olete oodatud neljapäeval 21. märtsil kell 14.00 mõisa suurde saali, infotunni viivad läbi Rapla maleva Naiskodukaitse liikmed Aime Tuhkanen ja Kübe Rahkema.

Uusi raamatuid!

Piirilinn. Ühislinn. Kaksiklinn. Justkui kaks õde, kes koos ja kõrvuti kasvanud, kõike kogenud. Kauge ja kahanev kant. Ääremaa või mitte? Üks linn, kaks riiki. Suur perspektiiv! Eesti lõunavärav, Läti põhjavärav. Küllap tähistab Valga enamiku eestlaste jaoks eeskätt paika, kust saab edasi Lätti – mina polnud mingi erand. Kuni saabus pealinna vurle jaoks võimalus end proovile panna tolles tundmatus väikelinnas. Väikelinlikku depressiivsust ma siin ei kogenud, küll aga teatavat turbulentsi ning elasin üle mõningaid mullistusi. Tajusin kaduviku nostalgiat keset inimtühja agulitänavat ja juugendmajade ümber ning hingasin sisse tuleviku tuuli Pedeli paisjärvede vahel ja kaksiklinna tuksuvas linnasüdames. Avastasin end ka Läti Valka poolelt ja Karula kuplite vahelt, müttasin saunas ja rokiklubis, kohates pärisinimesi siin ja seal. See on minu lugu – poolfiktsioon – ühest iseäralikust linnast, mida ei aja segamini ühegi teisega, kuna ta ei mahu raamidesse.

„Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?“ on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. „Sa ikka ei väsi!?“ imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber. Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud. See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust. Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all...

Emakeelepäev !